Seda küsimust on mulle esitatud päris palju. Et sellele parimal moel vastata on oluline selgitada, mis on mentalism. Mentalism on esinemiskunst – või lihtsamalt öeldes oskus panna inimesed arvama, et sul on üleloomulikud võimed, kuigi tegelikult oled lihtsalt väga hästi ette valmistunud. Publiku meelelahutuseks demonstreeritud oskused – või õigemini illusioon oskustest – jagunevad kahte kategooriasse: realistlikud ja paranormaalsed. Realistlikud oskused on näiteks publiku mõjutamine, valetamise tuvastamine, hämmastav mälumaht, keeruliste matemaatiliste tehete sooritamine. Paranormaalsed “võimed” on mõtete lugemine, tuleviku ennustamine, vaimude välja kutsumine, metalli painutamine mõttejõuga ja muud maagiliselt kõlavad trikid. Selliste põnevate mentaalsete illusioonide loomiseks vajab mentalist reaalseid oskusi. Kasuks tulevad psühholoogia, neurolingvistiline programmeerimine, kehakeele lugemine, näitlemisoskus, suhtlemisoskus, publiku tähelepanu juhtimine, esinemisoskus, lugude jutustamisoskus ja paju muud.
Aga kas sellest kõigest ikka piisab?
Mitte päris...
Mentalist õpib, harjutab, täiustab oma oskusi ja kasutab lisaks kõigele ka - jah arvasid ära - mustkunstitrikke. Eelloetletud oskused on tõepoolest ülimalt head ja vajalikud, aga mitte 100% usaldusväärsed. Olgugi, et läbikukkumise võimalus lisab igasugusele avalikule esinemisele pinget ja põnevust, tahab etenduse eest raha maksnud inimene siiski näha, et artist saab seatud eesmärgiga hakkama. Ka mina olen öelnud show ajal “Viime läbi nüüd ühe eksperimendi…” justkui poleks üldse kindel, et tulemus saab olema edukas. Kui teadlased võivad oma laborites läbi viia eksperimente, mis vahel ebaõnnestuvad, siis minul kui mentalistil sellist luksust ei ole. Kui “eksperiment” laval läbi kukub, siis on see lihtsalt… noh, piinlik. Seepärast peab mentalist olema kindel, et iga efekt töötab täpselt nii, nagu peab – igal õhtul, igas saalis ja igale publikule. Selleks ongi meil abivahendid, mida hoiame kenasti saladuses.
MUSTKUNSTNIK IRENE ON SIIS PETIS?
Tänapäeval, oma publikust lugu pidav artist ei varja tõsiasja, et see mida laval tehakse on pelgalt meelelahutus. Olgu selleks vaimude välja kutsumine või esemete liigutamine mõttejõu abil, eesmärk on publikule meeldejääva ja erilise elamuse pakkumine. Pole vähimatki vajadust publikule valetada. Teen laval asja, mis demonstreerib, milline võiks välja näha mentalism, kui päriselt sellised võimed oleksid olemas. Tegemist on illusiooniga ja mis siis. Lahe ikka ju. Tänapaeva publik tahab meelelahutust. Seda saab anda ka ausal teel. Valetamata. Ning inimesed oskavad seda hinnata.
See ei ole alati nii olnud. Varasematel aegadel on meediumid ja selgeltnägijad loonud illusiooni paranormaalsusest kui millestki reaalsest. Alles 20. sajandi teisel poolel hakati laiemalt tunnistama, et mentalism ei ole paranormaalsus vaid oskus. Oskus, mida on omandatud reaalses maailmas reaalsete meetmetega. Mentalistid nagu Derren Brown, Max Maven, The Amazing Randi ja Banacheck olid esimeste seas, kes tegid teatavaks, et nende oskused ei põhine üleloomulikel võimetel. James Randi - legendaarne mustkunstnik ja skeptik- pani välja miljon dollarit inimesele, kes suudaks teaduslikult tõestada, et omab paranormaalseid võimeid. Spoiler alert: keegi ei võitnud. Enne teda, juba 20. sajandi alguses, seadis Harry Houdini sarnase väljakutse pärast oma kalli ema surma. Ta lubas suure rahasumma sellele, kes suudaks teda päriselt emaga ühendusse viia. Ja mis juhtus? Ka see raha jäi väja maksmata. Tänu Houdinile said aga paljud spiritistid ja meediumid, kes leinajaid trikkide ja petuskeemidega ära kasutasid, avalikult paljastatud.
Teatris soovime, et näitlejad oleksid osavad ning haaraksid meid loo sisse. Keegi ei arva, et laval surrakse päriselt. See aga ei takista meid kaasa elamast ning isegi pisarat poetamast. Mustkunsti etendusel tunneksid end rohkem petetuna kui ei mõista, kuidas efektid on tehtud või hoopis siis, kui ootad trikke, aga ei näe ühtegi? James Randi on öelnud: “Mustkunstnikud on maailma kõige ausamad inimesed - kõigepealt nad ütlevad, et petavad su ära, ja siis teevadki seda.” Seega võin täiesti objektiivselt kinnitada, et mustkunstik Irene on üks aus petis.
KUIDAS SAI NÄITLEJAST MUSTKUNSTNIK JA MENTALIST?
Olen elanud üle kümne aasta Itaalias, tegelenud modellindusega, lõpetanud draamakunstiakadeemia näitlejana, töötanud mustkunstnike assistendina ja lõpuks alustanud oma isiklikku karjääri mustkunstnikuna.
Kõik sai alguse juhusest – või äkki mitte? Assistendi töö viis mind kuuks ajaks Milanosse, kus esinesin iga päev, kolm korda päevas, juveelifirma jaoks loodud teatris. Ka mu vaba aeg möödus mustkunstnike seltsis. Ühel hetkel suutsin ühelt mustkunstnikult välja meelitada ühe triki saladuse. Õppisin seda trikki erinevatel viisidel tegema ja olin sellest täiesti haaratud. Ma ei liialda kui ütlen, et see muutus mulle kinnisideeks ning mu käed sooritasid äsja õpitut nii söögilauas, liftis, koosolekutel kui ka koridori peal ühest kohast teise kõndides.
Tunnistan, olin antud ajal emotsionaalses madalseisus. Mustkunsti harjutamisest sai mulle justkui teraapia, mõjus rahustavalt ja oli põnev. Mustkunstnikud märkasid mu entusiasmi ja õppimiskiirust ning hakkasid mulle üha rohkem trikke õpetama. Nemad olid vaimustuses, mina olin seitsmendas taevas – lõpuks oli mul midagi, millele keskenduda, mis viis mõtted eemale mu probleemidest.
See kuu aega maagilises teatris Milanos tekitas minus justkui sõltuvust õppida järjest rohkem. Mustkunstnike agentuuril ei jäänud see märkamata ning peagi andsid nad mulle võimaluse esineda mustkunstnikuna. Pühendusin täielikult: harjutasin tundide viisi, lugesin läbi tohutul hulgal erialakirjandust, vaatasin loendamatul arvul videoloenguid ja olin õnnelik ning tänulik, et osa Itaalia parimatest mustkunstnikest olid lahked mind õpetama ka isiklikult. Aastatega kasvasid mu esinemised ja lavad. Peagi leidsin end esinemas eri paigus üle Euroopa ja maailma. Kord telliti mind isegi eralennuki pardale, et teha mustkunsti lennul Hispaaniasse!
Olen alati olnud huvitatud psühholoogiast, inimajust ja selle piiritutest võimalustest.
Üleminek mustkunstist mentalismi peale oli minu jaoks asjade loomulik areng. See ei tähenda,
et mu show’des poleks enam klassikalist mustkunsti - vastupidi. Ma armastan klassikalist mustkunsti ega karda, et see
kahandaks mentalismi mõju. See lisab just showle vürtsi ja visuaalset dünaamikat.
Aga tõsi on ka see, et minu etteastete vundamendiks on psühholoogilised
illusioonid – need on need hetked, mis panevad publiku kahtlema omaenda
meeletegevuses ja pakuvad minule kõige enam lõbu.
Ma poleks ealeski arvanud, et minust saab mustkunstnik. See pole olnud minu unistus. Näitlemine oli see, millest hoolisin. Asjad muutusid… ja nagu ütles Robert-Houdin:”Mustkunstnik on näitleja, kes mängib mustkunstniku rolli.”
MENTALISM IGAPÄEVA ELUS
Kas mentalismi saab kasutada ka meie igapäeva elus? Ja veel kuidas! Tegelikult me juba kasutamegi, mõnikord teadlikumalt, mõnikord alateadlikumalt. See vääriks eraldi artiklit. Ei, mis artiklit, raamatut! Ah, sellel teemal ongi tegelikult kirjutatud väga palju raamatuid. Aga toon välja siin 3 nippi, mida mina pean oluliseks ning lihtsaks, mis teevad meie suhtluse efektiivsemaks.
Peegeldamine ja peegelneuronid
Peegelneuronid on ajurakud, mis aktiveeruvad nii siis, kui me ise midagi teeme, kui ka siis, kui näeme kedagi teist sama tegevust tegemas. See tähendab, et meie aju “peegeldab” teiste inimeste tegevust ja tundeid. See aitab meil mõista ning ära tunda emotsioone (empaatia), ennustada teiste kavatsusi, õppida läbi jälgimise. Meie enda näolihased aktiveeruvad alateadlikult, kui näeme teise inimese emotsioone. Mikromiimika, olgugi et tihtipeale meile endale märkamatu, aitab meil mõista paremini, mis teise inimese sees parasjagu toimub.
Peegeldamine aitab kaasa sellele, et vestluspartneriga tekiks side. Kui tekib side, tuleb ka usaldus ja on suurem võimalus, et ta aksepteerib kergemini sinu potentsiaalseid ettepanekuid. Saame matkida teise inimese kehakeelt, seda kuidas ta toolil istub, kõneviisi, suhtluse tempot, kasutada samu sõnu ja väljendeid jne. Kõik see peab toimuma loomulikult, üle pingutamata ning peab jääma talle märkamata. Nii paneme suhtluskaaslase end mugavamalt tundma ning tal tekib tunne, et teda kuulatakse ning mõistekakse. Muidugi ei võta see meilt tükki küljest, kui proovime päriselt ka kuulata ja mõista oma vestluskaaslaseid.
Suunav mõjutamine
Kui soovid, et keegi midagi teeks, siis selle asemel, et küsida “Kas tahad seda teha?” küsi hoopis “Millal sa seda teha tahaksid?” Näiteks võid öelda oma lapsele “Korista oma tuba ära” asemel “Soovid oma toa koristamist alustada riiulitest või põrandast?” Lood illusiooni valikust, aga mõlemad teed viivad soovitud tulemuseni. Ühe mudilase emmena oskan hoiatada, et konkreetne näide mudilaste peal ei pruugi anda soovitud tulemust. Mudilase issi peal on see nipp aga päris edukas.
Praimimine ehk eelhoiakute loomine
Tegemist on psühholoogilise nähtusega, kus inimese mõtlemist ja käitumist mõjutab eelnevalt saadud info, isegi kui ta seda teadlikult ei märka. See tähendab, et kui esitad inimesele teatud vihjeid või signaale enne otsuse tegemist, võib see mõjutada teda soovitud suunas. Meie aju otsib pidevalt mustreid ja seoseid varasema kogemuse põhjal. Kui saame mingi vihje, olgu selleks sõna, värv, lõhn, kehaasend vms, aktiveerib see meie ajus seotud mälestused ja seosed, mis omakorda mõjutavad meie järgmist otsust või tegevust.
Kuidas seda enda kasuks tööle panna? Kui soovid,
et inimesed käituksid vestluse ajal soojemalt ning avatumalt, siis kasuta vestluse
alguses sõnu nagu usaldus, koostöö, sõbralikkus. Kui soovid, et keegi sind
ilusti ära kuulaks, tasub kiita vestluse alguses selle inimese kuulamisoskust. Enne kliendile hinnapakkumist tehes lase tal näha või kuulda suuremaid numbreid kui see, mida sinu pakkumine sisaldab. Näiteks lisa vestluse algusesse mõni huvitav fakt, mis on seotud mingi asja suure kogusega või kasvõi teatud eesmärgi nimel töötatud päevade arv ja sinu tehtud pakkumise hind tundub selle kõrval kohe vastuvõetuvam. Seda teemat, paljude teiste põnevate teemade seas, käsitleb käitumisökonoomika ja psühholoogia õppejõud Dan Ariely suurepäraselt oma raamatus "Dollars and sense". Soovitan lugeda!
BONUS nipp - Valeinfo korrigeerida laskmine
Sellest lahedast tehnikast rääkis hiljuti Chase Hughes minu lemmik podcastis The Diary Of A CEO. Nipp, kuidas saada infot, mida inimene pigem väga lihtsalt ei jagaks. Veel ägedam - saada infot küsimusi esitamata. Osad inimesed on eriti tundlikud küsimuste suhtes ja neilt saab paremini infot kätte, kui lihtsalt lasta neil ise rääkida. Soovid teada saada kui palju keegi teenib? Esita nii muuseas talle valeinfo "Palju õnne! Nii tore, kuulsin just praegu, et kõikide poemüüjate palka tõsteti 30€ peale tunnis. See oli õiglane tegu." Enamasti inimene tunneb vajadust sellisel juhul sind parandada ning tõenäoliselt ütleb ka palju ta tegelikult teenib. Sind huvitab kas tiimiga liitunud uus tüdruk on vallaline? Üks "Kas elukaaslane tegutseb ka samas valdkonnas?" võib sulle juba vastuse anda. "Kas sinu laps käib juba potil?" asemel saab öelda näiteks "Kuskohast teie lastealuspükse ostate?" jne.
AGA KUHU JÄÄB ÜKS PÄRIS TRIKK PÄRIS SALADUSEGA?
Siit see tuleb! Jagan teiega üht lihtsat trikki, mida saate teha oma sõpradele või lähedastele. Aseta lauale 5, markeriga ühest viieni nummerdatud senti. Ütle oma sõbrale, et sul on ümbriku sees ennustus, kuhu on kirjutatud, mis numbriga sent jääb viimasena lauale numbriosa nähtaval. See trikk vajab üht kiiret ning lihtsat ettevalmistust. Kirjuta paberile "Lauale jääb sent number 4" ja pista see ümbrikusse. Otsi välja 5 ühesugust senti ning kirjuta markeriga igale sendile peale üks number, ühest viieni. Sent number 4 on see sent, millele pead ka teisele poole kirjutama number 4. Niimoodi võib seda senti niimitu korda kui tahad lauale visata ja see maandub laual ikka ja jälle numbri osa nähtaval. Lase sõbral sente lauale visata või kui kardad, et ta võib neid liialt uurima hakata, viska neid lauale ise. Iga viske järel eemaldage need sendid, millel pole numbrit näha. Lõpuks jääb lauale sent number 4. Avage ennustusega ümbrik ja oh seda imet - ennustus läks täppi!
Head harjutamist, head trikitamist! Küll näete, kui lõbus see olla võib!
Aga vastuseks küsimusele, kas Irene Kivaste loeb päriselt mõtteid, juhul kui kellelgi jäi veel kahtlus, vastan ma... jah, muidugi! Olgu, mul on hästi arenenud "mõtete lugemise soon", aga teie rahustamiseks võin kinnitada, et see pole alati täpne ega ka 100% usaldusväärne. Ma ei proovi ebaloomulikul moel mõtteid lugeda tööväliselt. Laval aga on hoopis teine muusika ning garanteerimaks soovitud tulemust, kasutan ma ka abivahendeid või abimeetodeid. Tegelikult ei ole üldse tähtis, mis trikki teen või mis meetodit kasutan. Kõige olulisem aspekt esinemise juures on siiski loo jutustamine, maagilise atmosfääri loomine, publiku uutmoodi maailma kaasa haaramine, mõtteaine pakkumine ka hilisemaks. Meelelahutus, mis toob kõik inimesed kokku käesolevasse hetke ühiselt kogema imet, on see, mis teeb ühe show minu jaoks õnnestunuks.
Kuidas vaadata mustkunsti showd ilma ärritumata? Tea, et see on normaalne, kui üritad ära arvata, kuidas miski tehtud on. Tea ka seda, et mitte keegi ei võistle sinuga. Minu peamine eesmärk pole mitte sind ära petta vaid pakkuda sulle erilist ning meeldejäävat kogemust. Pealegi, esinemise jaoks on kõik üles ehitatud just nii, et sul poleks head võimalust ära tabada, kuidas miski tehniliselt käib. Ära võta seda kui solvangut su intelligentsusele. Kasuta oma arukust teadvustamaks, et see kõik on mäng. Kui lased end lõdvaks ja osaled mängus on kõik veelgi lõbusam. Laskem end vabaks ja nautigem iga kaunist hetke, mis me ellu tuleb!
Kommentaarid